Kristlus võttis üle ka kuusepuu ja puuvõõriku, mis mõlemad on seotud muinaspõhja mütoloogiaga.

Jumal Baldur oli headuse, õigluse ja puhtuse sümbol, lähim Kristuse võrdkuju, kui nii tohib öelda. Ta ema Frigg võttis kõigilt vande, et nad ei tee Baldurile liiga, välja arvatud puuvõõrikult. Siis lõbustasid teised jumalad, üritades tagajärjetult Baldurile kõiksugu relvadega viga teha. Kelmjumal Loki sokutas pimedale jumalale Hördurile kätte puuvõõrikust tehtud noole ja sihtis ta vibu. Nii sai Baldur surma, kuid nagu Kristuski, tõuseb ta üles.
Skandinaavias peeti puuvõõrikut taimeks, mis toob lepitust ja rahu. Euroopa folklooris, näiteks keltidel, tagas puuvõõrik viljakuse ja kaitses mürgistuste eest. Eriti populaarne seoses jõuludega on puuvõõrik Inglismaal.

 

Kuusepuu võib aga tähistada maailmapuud Yggdrasili. Tegemist on igihalja puuga, mis ei allu tavalise surma-sünni tsüklile. Lisaks nägi see toas kena välja ja varjutas pisut haisu keskaja Euroopa kodudes. Siiani tantsivad koolilapsed koolis ümber kuuse.
Islandil pandi esimene jõulukuusk üles 19. sajandi keskel. Komme hakkas vähehaaval levima, kuid kuuskede puudumise tõttu – puid kasvab seal vähe, levinuim on vaevakask – meisterdati kuusk kättejuhtuvast materjalist ise. Kuigi esimene importkuuse kuulutus ilmus ajalehes aastal 1896, sai jõulukuuskede müük hoo sisse alles pärast II ilmasõda.

 1952. aastal sai Reykjavik esimese suure kuuse kingituseks Oslo linnalt ja see pandi parlamendi juurde peaväljakule üles. Sestsaati on Oslo igal aastal Islandile sõpruse märgiks suure kuuse saatnud.
Nüüdsel ajal impordivad islandlased kuuski Norrast, kuid on käima pannud ka oma kuuseistandused.

Eestis oli ülemöödunud aastasajani kombeks hiiepuu ehtesse panna ning võimalik, et puu ehtimise traditsioon on väga vana. Arvatakse, et esimest „päris“ jõulupuud Euroopas sai näha Tallinnas, kui Mustpeade vennaskonna liikmed panid 1441. aasta jõuludel Raekoja platsile kuuse püsti. Jõulupuu tuppatoomise traditsioon kodunes meil 20. sajandiks.