Jõulude tähistamine Jeesus Kristuse sünni auks on suhteliselt noor traditsioon. Tegelikult on jõulude juured paganlikes pidustustes talvise pööripäeva ajal ning sõna endagi (jól, jõulud) ajalugu aegade hämaruses. Jeesuse sünnipäev pole teada, selleks on pakutud 6. jaanuari, 28. märtsi, aprilli, maid, novembrit. Paganlike tavade ületrumpamiseks ja varjutamiseks määrati sünnipäev 25. detsembrile ja ristimispäev 6. jaanuarile. Pidulikult ja ametlikult hakkas katoliku kirik seda tähistama alles 4.-5. sajandil.
Sestsaati on öö vastu 25. detsembrit kristlastele Jeesuse sündimise öö ja just sellepärast peetaksegi jumalateenistusi 24. detsembri õhtul. Kui praegu on tegemist protestantliku ja katoliku kiriku jaoks tegemist aasta tähtsaima usupühaga, siis veel paarsada aastat tagasi pidas mõni usulahk jõule paganlikeks pühadeks. Ja seda nad algupäralt ongi.
Ammu enne Kristuse sündi peeti talvise pööripäeva puhul pidustusi, et tähistada päikese taassündi. Hakkavad ju päevad sellest ajast alates pikemaks muutuma ja pimedus taanduma.
Näiteks Vana-Rooma Saturnalia, mis sai alguse enne meie aega, toimus igal aastal 17-23. detsembrini, kulmineerudes pööripäevaga. Siis toimusid Roomas vägevad pidustused, lausa festival, ohverdati külvijumal Saturnusele, söödi-joodi mõõdutundetult, jagati kingitusi ja ühiskonna tavad keerati pea peale: lubatud olid hasartmängud ja isandad kandsid orjadele toitu ette; juhuslikult valitud Saturnus kuulutas välja uusi „seadusi“. Komme elas, kuni hakkas Kristuse sünnipäevaga lõimuma. Tõenäoliselt võeti ka kinkide jagamise tava üle Saturnaliast.
Talvine pööripäev ehk talvine päikeseseisak toimub igal aastal pisut erineval ajal, kas 21. või 22. detsembril. Ei maksa unustada, et pikima öö ja lühima päevaga on tegu vaid põhjapoolkeral. Lõunapoolkeral on sel ajal aasta pikimad päevad.

Viikingite jõulud
Ka Skandinaavias tähistati jõule ammu enne kristlust. Põhjalas oli jõulude ajal vähe tööd, samas kui süüa jätkus – hea aeg pidutsemiseks. Muinas-germaanlaste jõuluaeg võis kesta kaua, sest näiteks idagoodid nimetasid novembrit esimeseks ja detsembrit teiseks jõulukuuks. Selget sotti nende tähistamisest ei ole, kuid teada on, et peeti pidu ja ohverdati loomi. Islandil oli inimestel seadusega kohustus mõdu pruulida ja hoida talus teatud varu – juhuks, kui mõni pealik peaks läbi astuma. Muidu võis trahvi saada. Pealikud ise pidid aga korraldama vägevaid jootusi, jóladrykkjat, millest võisid osa võtta ka orjad – nagu Saturnalia puhul.
Jõuluaega nimetatakse ingliskeelses maailmas siiani muinasgermaani keelest pärit sõnaga Yuletide. Jõuluaega seostati Metsiku Jahiga – müüdiga, mille järgi peajumal Odin pidas siis oma surnud sõdalastega jahti. Tavaliselt polnud teda näha, kuid sageli võis kuulda tema kahte koera haukumas – alati ühte valjemini, teist tasemini.

Tänapäeva on üle kandunud skandinaavia jõulusoku traditsioon, mis on muutunud kõrtest tehtud kaunistuseks. Levinud teooria järgi pärineb jõulusokk jumal Thorist, kes sõitis taevas ringi kaarikuga, mida vedas kaks sokku. Viljakoristusel jäeti vanasti viimane viljavihk jõuludeks alles kui püha ja maagiline, saagi hing. Seda hüüti ka jõulusokuks.
Põhjala traditsiooniks oli jõulupalgi põletamine. Selleks toodi metsast eriti jäme puu ja pandi jõuluööl põlema. Tuli pidi kestma jõulude lõpuni 6. jaanuaril ja tükk veel ülegi jääma – see tõi õnne ja sellega süüdati järgmise aasta jõulupuu. Tänapäeval põletame küünlaid või uuemal ajal süütame eletkriküünlaid.
Jõulusinki peetakse kristlikuks traditsiooniks, kuid ka see pärineb paganluse aegadest. On teada, et muinasgermaanlased tõid jõuluajal sea ohvriks viljakusjumal Freyrile, kelle päev on 26. detsember.